Vau, lihtsalt vau, milline kogemus. Milline naine. Millin mees. Milline ämmaemand. Ja milline beebi.
Tegelikult algas see lugu juba 3 aastat tagasi, mil sündis perre poeg. Sündis lausa nii loomulikul ja kiirel viisil, et haiglani ta ei oodanudki.
Hommikul, peale ärkamist, hakkas naine üsna pea tundma pressitundeid ja temas oli kindel teadmine, et peab minema vanni. Pole aega sünnitusmajja sõita. Tolleaegne sünnitoetaja rahustas ning juhendas telefoni teel ja sedasi ta sündiski, täies usalduses, oma enda kodus, oma enda vannis, oma enda isa ja ema kätevahele. 4,9kg puhast armastust.
Loomulikult tundus see kord olevat parem mõte kutsuda sünnituse ajaks ämmaemand enda juurde kui kiirustada ise haiglasse. Ühe korra on juba kahekesi sünnitatud, mis see teine kord siis koos ämmaemanda ja doulaga ära ei ole. Kuigi see oli siiski pigem tagavaraplaan juhul kui haiglasse ei jõua, siis nii paraku siiski ei läinud.
Naljakas, kuidas eelmisel korral ei planeeritud kodusünnitust ja nii läks ja siis sel korral, kus planeerimist oli oi-kui-palju, ei läinud ükski asi plaanipäraselt. Vot sulle elu.
Ühel ööl läks naine kontrolli, sest tekkis verejooks. Õnneks polnud paanikaks põhjust, sest see oli lihtsalt veenilaiend, mis oli lõhkenud. Kuid selle kontrolli käigus ütles valveämmaemand väga kindlameelselt, et naisel on rasedusaegnediabeet ning et sellisel juhul peab juba kohe varsti hakkama esilekutsuma. Peale vaadates diagnoosi anda ei ole just kõige adekvaatsem. Sel hetkel oli sünnituse tähtajani veel üle kuu aja aega. See oli muidugi šokk, mis naise parajalt läbi raputas.
Õige pea tehtigi test, mis määrab veresuhkurt ning mille järgi saab diagnoosida, kas on diabeet või mitte. Järgmine pingeline aeg oli nende vastuste ootamine. Ämmaemanda juures käimine. Arsti juures käimine. Muidugi tekkisid naisel hirmud, kas ta oli liiga palju söönud, ebatervislikult söönud, liiga vähe liikunud? Midagi valesti teinud? Kõik oli mõnusast kulgemisest järsku väga kaugele läinud.
Õnneks oli test negatiivne ja peale tohutut stressi ja šokki sai jälle kergendunult hingata.
Olime jälle harmoonilises kulgemises ja jõudnud kodusünnitusest päris palju unistada kui sellele tõmbas kriipsu peale seadus, et "suure" beebi sünni juurde ei või ämmaemand kodustes tingimustes minna. Eesti seaduse kohaselt saab naine ise valida koha, kus sünnitada, aga kodusünnituse ämmaemandatele on hoopis rangemad nõuded, millal nad võivad kodusünnitust toetada ning millal mitte. Oeh, kahju.
Hästi, tegime uue plaani, et sünnitada haiglas, imelise ämmaemandaga, kes ka koduseid beebisid toetab. Kuid sellest tulenes uus pinge - ta on tähtaja ringis puhkusel. Uued hirmud, uued raskused, uued mõtted.
Selle kõige juures hingas veel pidevalt kuklasse sünnitusmaja - tuleb esilekutsuda! Suur beebi! Appi!
Ma ei kujuta ette ka kui väga see sõnapaar "suur beebi" võis naist ärritada. Kui palju ta seda kuulma pidi. Me räägime naisest, kes sünnitas oma eelmise beebi, pea viie kilose beebi, kahekesi mehega kodus. Ja veel väga edukalt.
Iga beebi on oma ema jaoks perfektses suuruses. Kui ta on piisavalt suur, siis läheb tal ka kitsaks ning ta sünnib. Lihtne ja loogiline. Ja muuseas, suuremaid beebisid on kergem sünnitada, sest neil on endal nii palju rohkem jõudu kaasa aidata. Pole vaja karta üle 4 kiloseid beebisid!
Ma saan täiesti aru, et haiglatel peavad olema oma numbrid, piirid, reeglid. Peab ju olema midagi, millele toetuda. Kuid mulle tundub, et pahatihti on selle kõige juures ära unustatud see konkreetne isik ise. Naiste vägi, keha võime, beebide oskus. Looduse täiuslikkus ise.
Uskumatu kui palju pandi naise enesekindlus proovile. Kui erinev oli see kogemus eelmistest. Kui mitu korda ta sai saatelehe esilekutsumisele, läks kohale, kõik oli korras, tuli ära. Sellist enesekindlust pole ma veel varem näinud! Muidugi ei olnud see kerge. Kahtlused ja kõhklused ikka hiilisid ligi. Päevad ei olnud vennad. Mõni päev oli rohkem usaldamist, teine päev vähem.
Kuna eelmised kaks last olid väga lähedal tähtajale sündinud, siis olime kindlad, et ka see kord läheb nii. Päev enne tähtaega naine tajuski muutust. Nägi ja tundis kehalisi muutusi. Hormonaalseid muutusi. Vaimseid muutusi. Kotid olid autos. Mina olin valmis. Ka mees oli koguaeg naise kõrval ja toetamas. Eelmine beebi sündis ju nii kiiresti, oli suur tõenäosus, et ega ka tema kauaks pusima jää.
Ootasime päeva.
Ootasime nädala.
Ootasime kaks nädalat.
Ja ei miskit.
Avatust oli juba mõnda aega olnud 3cm. Siis juba 5cm. Naine kirjeldas oma tundeid sedasi, et kohe-kohe ta lihtsalt kummardab ja võtab oma beebi sülle. Ma ausalt öeldes hakkasin juba isegi uskuma, et äkki ta lihtsalt sünnibki une ajal. Sünnituse maailmas on kõik võimalik, ausõna!
Vahepeal oli ka ämmaemand puhkuselt tagasi jõudnud. Noh, tore seegi! Kuigi asendusämmaemand tundus ka suurepärane olevat!
Kuna see oli esimene kord, kus tõesti ükski proovitud looduslikest esilekutsumise nippidest-trikkidest ei aidanud, siis otsustas naine minna haiglasse. Lihtsalt usaldada end suurepärase ämmaemanda kätesse. Lasta end aidata, sest ka see on okei.
Muidugi tundsin ka mina pettumust. Mitte naises ega beebis ega endas. Vaid kogu selles loos. Olime ju nii pika tee tulnud ja ikka oli vaja vahelesekkuda. No tegelikult olin vist ikka iseendas pettunud. See oli ju minu tunne. Minu tõekspidamised olid mu enda poolt küsimärgi alla seatud. Kas tõesti on olemas beebi, kes kasvab liiga suureks ja ei tahagi sündida? Uh, millised totrad mõtted.
Kuid nagu ma olen korduvalt ka eelnevates lugudes kirjutanud, siis iga sünnitusega ma kasvan nii palju. Usaldan üha enam. Ja nii oli ka see kord. Pettumus on minu õlult juba pühitud!
Pool neli avas ämmaemand õrnalt looteveed. Pool kuus oli beebi käes.
Ma nii väga ootasin seda sünnitust, sest teadsin, et tegemist on vägeva naisega. Naisega, kes on tohutuks inspiratsiooniks mulle ja loodetavasti ka kõigile teile.
Ja ma ei pidanud kahtlema.
Ma olen naistega läbi tuhude tantsinud, aga laulmine oli midagi uut! Ma tean, et see on suurepärane viis kogu oma vaagna ja sünnituskanali avamiseks ja lõdvestamiseks, sest suu ja kõri on pärani. Aga et see võib olla nii võimas! Pole lihtsalt sõnu, et seda kirjeldada. See oli lihtsalt nii ilus, võimas ja enneolematu. Nagu laulupidu ühe naise, sünnitava naise, näol.
See oligi see ürgnaine, kellest ma rääkinud olen. Nii õrn ja ilus, samas kõige vägevam ja jõulisem üldse. Täielik emalõvi usaldamas oma instinkte.
Ja sündiski 4,7 kilone, imeilus, beebitüdruk. Läbi laulu ja möirgamise. Läbi armastuse, väe, usaldamise.
Mis sest, et me olime haiglas, mitte kodus. Mis sest, et oli vaja avada looteveed. Naine oli tulnud nii pika tee läbi kõige. Kasvatanud nii palju oma enesekindlust. Loonud nii tugeva kontakti oma keha ja beebiga. Jõudnud maalida, laulda, tantsida, oma kallimaga veeta imelisi hetki.
Jah, sel teekonnal oli palju proovilepanekuid, aga ka palju ilusat ja erilist. Usun, et see oli teekond, läbi mille ta kasvas nii vägevaks naiseks, et teist samasugust pole ta veel kohanud. Sügav kummardus.
Ja tänu.
Fotograaf Janne Jüsmä
Comments